Mullaproovi võtmise juhend mullaviljakuse hindamiseks

Mullaproovi võtmise teenust pakub ka PMK mullaseire ja uuringute büroo või sobiva proovivõtja saab leida PMK mullaproovide võtmise koolituse läbinud isikute nimekirjast. Rohkem infot mullaseire ja uuringute büroo teenused.

Mullaproovi võtmiseks vajalikud vahendid

• Käsimullapuur või labidas ja kühvel
• Proovitopsid ja etiketid, vt nende tellimisest ning proovikarbi volitimise videojuhis 
• Vajadusel katastri- või põllumassiivi kaardid
• Proovitopside kastid
• Mullaproovi tellimislehed 
• Kirjutusvahendid
• Ilmastikule sobiv riietus

Pakkide saatmisest PMK proovide vastuvõttu 

Mullaproovide võtmine

Võetavate mullaproovide arv sõltub haritava maa suurusest, kasvatatavatest kultuuridest, mullastikust ja mulla lõimisest. Põld (põllud), kust soovitakse proove võtta, tuleb enne mullastiku ja kultuuride (külvikorra) järgi plaanil (kaardil) või skeemil jaotada proovilappideks, mille suurus sõltub mullastiku kirjususest ja külvikorra väljade suurusest. Tavaliselt võetakse 1 proov 3 - 5 hektari kohta. Väga homogeense mullastiku korral võib proovilapi suuruseks olla kuni 10 ha (näiteks tasandikel paiknevad kuivendatud gleimullad).

Keskmine mullaproov võetakse tavaliselt 13 - 18 cm sügavuselt, rohumaadelt veidi sügavamalt. Masinaga proove kogudes tuleb iga põllu juures kindlaks teha (näit käsipuuriga) huumushorisondi tüsedus ja vastavalt sellele seadistada ka mullapuuri võtmise sügavus, et keskmisse proovi ei satuks alumiste mullahorisontide materjali. Seega tuleb õhema huumushorisondi puhul proovi võtmissügavust vähendada.

Keskmine mullaproov koosneb tavaliselt 15 - 30 üksikproovist (spetsiaalse mullapuuriga võtmise korral), mis on võetud ühelt kultuurilt, võimalikult ühesuguse lõimise (liiv, saviliiv, liivsavi, savi, turvas) ja niiskusastmega mullalt.

Üksikproovide arv sõltub lõimisest, mullaniiskusest, maakasutusest jne, kuid tuleb jälgida, et proovitops oleks täidetud minimaalselt 80% ulatuses (ca 500 g mulda). Turvasmuldade puhul peab proovitops olema täielikult turbaga täidetud. Proovilapil tuleb seejuures liikuda Z, C, V, U kujuliselt või lihtsalt sikk-sakiliselt. Mida kirjum ja ebaühtlasem on muld, seda rohkem tuleks proovilappe kavandada ja keskmisi mullaproove võtta.

Üksikproovi võtmisel jälgitakse, et puur ei satuks kivile jms kohtadele, mis võiksid puuri kahjustada ning et proovi ei satuks kõrvalist substraati (heinatuustid, sõnnikutükid, väikesed kivid, mineraal- või lubiväetist jne). Käsimullapuuriga võtmise korral surutakse puur püstiasendis jaluseni mulda, keeratakse ca 90 kraadi ja tõmmatakse seejärel mullast välja. Puuri süvendis olev muld lükatakse süvendist välja ja kogutakse kühvliga ämbrisse või puhtasse karpi (enne eraldatakse puuri otsas olev alumise horisondi teist värvi muld). 15 - 30 torkega ongi keskmine proov - 0,5 kg käes.

Labidaga proovi võtmisel kaevatakse künnikihi sügavune (20 - 25 cm) süvend nii, et üks süvendi serv on sirge. Üksikprooviks eraldatakse sirgest servast labidaga ülevalt alla ühepaksune siil mulda, vähemalt 2/3 huumushorisondi ulatuses. Süvendi sirgest servast võib ka lusika või kühvlikesega kaapida põhjast servani nii, et kogu seina ulatuses saadakse võrdsed osad mulda.

Üksikproovid peavad olema võimalikult ühesuurused. Need kogutakse (labida ja kühvliga võtmise korral puhtasse plastmassämbrisse, segatakse hoolikalt ja võetakse 0,4 - 0,5 kg raskune proov) käsipuuriga ja masinaga võttes spetsiaalsesse topsikusse (väga hästi sobivad nö Keiju topsikud), võetakse topsik hoidjast välja, eemaldatakse taimejäänused, heinatutsud jm võõrkehad ning asetatakse kogumiskasti.

Kui ilmastik lubab, võib proove võtta aastaringselt, kuid muld ei tohi olla määrduvalt märg. Proove võib võtta kevadel enne väetiste külvi, kuid sobivaim aeg on sügisel kohe peale saagi koristamist.

Proove ei tohi võtta:

• värskelt lubjatud või väetatud põllult, minimaalne vaheaeg 1 - 1,5 kuud;
• sõnnikuga väetatud põllult, vaheaeg kuni 3 kuud (sügisel väetatud põllult soovitame proovi võtta järgmisel sügisel);
• tugeva vihma ajal, vaheaeg 3 - 4 tundi, kuid muld ei tohi olla liiga märg ega kleepuv;
• sõnniku-, komposti-, lubja-, väetise-, kartuli-, põhu-, heinakuhja vms asemelt;
• üksikproove ei ole mõtet võtta üldpinnast oluliselt erinevatest kohtadest, nagu mikrolohkudest, kokku- ja lahkukünnivagudelt ning kohtadest, kus huumushorisondile järgnevad horisondid on pinnale küntud, samuti sellistest kohtadest, kus on tegemist võtmisalal (maaüksusel) suhteliselt väga väikese osa teist liiki mullaga, mis erineb oluliselt põhimulla liigist või liikidest (näiteks tugevama kallakuga põld, kus enamus võtmisala (ruudu) piires asuvast mullast on mineraalmuld, aga väga väikese osa pinnast moodustab turvasmuld);
• dreenide kohalt, kraaviservadelt, teeäärtest, veekogude vahetust lähedusest ja kohtadest, mis erinevad oluliselt üldisest foonist.

Kui niisket proovi ei saa kohe laboratooriumisse saata, pannakse topsid seisma õhurikkasse ja võimalikult kuiva kohta. Proovidele lisatakse tellimusleht, millele kirjutatakse proovinumbrid, tellija nimi, aadress, telefoninumber, analüüsi- ja nõustamise soovid.

Mullaproovid tooge PMK proovide vastuvõttu või saatke pakiga.
Rohkem proovide vastuvõtmisest, sh pakkide saatmisest SIIT