Usaldusväärne partner!

Rohumaaribade taimestiku uuring

Põllumajandusmaastiku elurikkuse soodustamiseks peab põllumajandusmaastik olema mitmekesine ning sisaldama muuhulgas mitteülesküntavaid alasid.

Sellised alad pakuvad toitu ja elupaika ning on levimisallikaks ja/või -koridoriks kasulikule elustikule (nt tolmeldajad ja kahjurputukate looduslikud vaenlased). Lisaks leiavad seal kasvukoha paljud taimed.

Püsikoosluste ja -elupaikade vähesus on kõige kriitilisemaks probleemiks just suurte põllumassiividega maastikus, kus on säilinud vaid väikesed püsitaimestikuga elupaigalaigud.

Seetõttu ongi ühe sellise maastikuelemendi olemasolu nõudeks Eesti maaelu arengukava keskkonnasõbraliku majandamise meetmes, mida saab taotleda 2009. aastast.

Juhul, kui tootja põld või põllud, millel kasvatatakse põllukultuure või köögivilja või mida hoitakse mustkesas, moodustavad rohkem kui 20 ha suuruse ühtse maa-ala, mis piirneb mootorsõidukite liiklemiseks avalikult kasutatava teega, peab nende põldude ja tee vahel esinema 2-5 m laiune rohumaariba või muu maastikuelement (nt kraav, hekk, kiviaed).

Kui selline piisavalt lai element puudub, tuleb rohumaariba rajada sööti jätmise (lubatud, kui vähemalt 1 m riba on juba olemas) või külvi teel. Viimasel juhul tuleb see rajada mitmeliigilisena ning peab koosnema kõrreliste heintaimede ja teiste rohtsete õistaimede segust.

Kuna taimekooslus on muule elustikule keskkonda loovaks peamiseks näitajaks, on perioodil 2011-2019 neljal korral (2011, 2013, 2016, 2019) uuritud selliste rohumaaribade taimestikku, et hinnata  muutusi aja jooksul ja ribade panust loodusliku või looduslähedase taimkatte olemasollu suurte põldudega põllumajandusmaastikus. Välitöid teeb ja andmeid analüüsib Tartu Ülikool.

Kõigi seireaastate peale kokku (2011-2019) on registreeritud 148 erinevas seirekohas 212 soontaimeliiki, sh kõige rohkem liike sugukondadest kõrrelised (37 liiki) ja korvõielised (31 liiki), järgnesid liblikõielised (18 liiki), mailaselised (14 liiki), sarikalised ja ristõielised (mõlemat 11 liiki).

Kõige sagedasemad liigid (vähemalt pooltel ribadel) on olnud võilill, harilik orashein, harilik raudrohi, harilik puju, harilik kerahein, harilik hiirehernes ja põldohakas.

Analüüsiti ka vaid selliseid liike, mida  esines rohkem kui 5% katvusest – need arvati ohtrate liikide hulka, mille puhul võib eeldada, et nad pakuvad piisavalt märkimisväärset „teenust“ ka teistele elusolenditele.

Olenevalt seireaastast oli ribas keskmiselt 19-23 soontaimeliiki, ohtraid liike aga 4-7. Viimasel kahel seireaastal oli ohtrate, sh ohtrate püsikute ehk mitmeaastaste rohttaimede, liikide arv oluliselt kõrgem kui kahel esimesel aastal, mis on positiivne muutus.

Samas oli viimasel kahel seireaastal oluliselt kasvanud ka ohtrate umbrohuliikide arv – ju on nende seas ka palju püsikuid. Meetmega seatud tingimusele, et riba koosneks vähemalt kolmest ohtrast püsikuliigist, millest vähemalt üks oleks lehtrohundiliik, vastas 2019. aastal 97% seiratud ribadest (aastate jooksul on see osakaal suurenenud).

Rohumaariba ökoloogiliste teenuste/hüvede pakkumise võimalikkust analüüsiti ohtrate taimeliikide erinevate funktsionaalsete tunnuste abil.

Rohumaaribade liigiline koosseis on olnud ootamatult madala umbrohustiilis kasvustrateegiaga ja inimtegevusest otseselt sõltuvate liikide osakaaluga – need näitajad olid juba seire algusest peale keskmiselt 0,4-0,5 palli üldises skaalavahemikus 0-st 1-ni, kuid langesid seejärel veelgi.

Ohtratest liikidest umbes pooled olid putuktolmeldatavad ja erksavärviliste õitega ning nende osakaalus täheldati aastate jooksul väikest kasvutrendi. Lisaks oli selliste liikide potentsiaalne õitsemise kestus keskmiselt üle kolme kuu, mis viitab tolmeldajaid üldiselt toetavale teenusele. Positiivne on ka võõrliikide osakaalu vähenemine. Mitmed funktsionaalsed tunnused olid läbi aastate aga pigem stabiilsed.

Loodusliku taimekoosluse muutuste uurimisel on üheksa aastat periood, mille jooksul võiks ilmneda juba positiivseid muutusi.

Võib aga järeldada, et taimestiku liigilise ja funktsionaalsete tunnuste koosseisu areng ei ole toimunud loodetud kiirusega. Lisaks põllult tulevatele häiringutele on üheks põhjuseks rohumaaribade isoleeritus looduslike liikide allikakooslustest (näiteks poollooduslikud rohumaad, metsaservad jmt) või looduskoosluste puudumine suurepinnaliste põllumaadega maastikus.

Seega mõjutab rohumaaribade koosluste arengut peamiselt külvatud liikide püsimine ja sihilik lisakülv. Külvisegudes peaks kasutama erineva kasvuvormiga liike ning suurema konkurentsivõimega liikide seemnete osakaal peaks olema väiksem.

Lisaks peab rohumaaribadel külv olema hõredam kui põllunorm ette näeb. Külvisegudesse on vaja suuremat arvu liike ning sellest tulenevalt on vaja toetada Eesti looduslike liikide seemnesegude tootmist.

Üheks soovitud arenguks oli koosluse areng madalakasvulisemate liikide osakaalu suurenemise suunas, et väheneks taimede omavaheline konkurents, millega kaasneks koosluse loomulik uuenemine ning uute liikide lisandumine – seda ei ole juhtunud.

Kaasa võiks aidata kesksuvise niitmise asemel vara- ja hilissuvise niitmise kombinatsioon, mis võiks pidurdada kõrgekasvuliste liikide edenemist ning anda võimaluse madalamatele liikidele õitseda ja seemneid toota.

Arendama peaks koostööd erinevate ametkondadega, nt Maanteeametiga, mitmeliigiliste rohumaaribade segude propageerimisel teedeehitusel jmt maastikus kujundavatel planeerimistel.

Lisaks peaks üha enam parandama rohumaaribade naabruses olevate püsitaimestikuga maastikuelementide seisundit (püsitaimestikuga kraavikaldad, väikesed rohumaafragmendid, metsaservad), nii hoides kooslused avatuna kui ka vältima põllukemikaalide sattumist neisse.

Huvi korral:

 

Viimati uuendatud 17.06.2020

info@pmk.agri.ee
+372 672 9137
PMK Teaduse 4/6, 77501, Saku, Harjumaa (registrikood: 70000042)