Kimalaste mitmekesisuse ja arvukuse uuring

Kimalased on meemesilastest suuremad värvilised putukad, keda rahvasuus on sageli kutsutud kumalane, maamesilane või metsmesilane. Koos mee- ja erakmesilastega panustavad kimalased paljude looduslike ja kultuurtaimede tolmeldamisse.

Ligi kolmandik inimese tarbitavast toidust on otse või kaudselt seotud tolmeldajatega – need on tegelased, kes aitavad taimedel õietolmu emakasuudmele kanda, mille tulemusel arenevad seemned ja viljad, millest paljusid armastame meiegi süüa.

Kimalastel on mitmeid eeliseid, mis teevad neist teatud juhtudel paremad tolmeldajad kui meemesilased.

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames saavad põllumajandustootjad taotleda erinevaid toetusi, sh Eesti maaelu arengukava raames selliseid, mille eesmärk on hoida keskkonda. Nende eesmärkide saavutamist on vaja kuidagi hinnata.

Kimalased on tundlikud keskkonnas toimuvate muutuste suhtes, mis teeb neist head indikaatorid. Seetõttu kasutatakse kimalasi Eestis kahe keskkonnaga seotud toetuse hindamiseks: mahepõllumajandusliku tootmise toetus (MAHE) ja keskkonnasõbraliku majandamise toetus (KSM).

Selleks kogutakse kimalaste andmeid 66 seirealal Kesk-Eestis (Jõgeva-, Järva- ja Lääne-Virumaa) ja Lõuna-Eestis (Valga-, Võru- ja Põlvamaa). Lisaks MAHE ja KSM toetusega aladele on seires võrdluseks alad, millele ei ole MAHE ja KSM toetust taotletud, kuid taotletakse ühtset pindalatoetust (ÜPT) – neile esitatavad nõuded on keskkonna osas leebemad.

Kimalaseandmeid kogutakse igal aastal perioodil juuni lõpp kuni augusti keskpaik kolm korda. Selleks on igal alal välja valitud 500 m pikkune loendusrada, millest 1 m mõlemale poole keskjoont loendatakse kõik õisi külastavad kimalased. Enamus transektist asub haritavate põldude servades rohuribal ning väike osa ka põldudel, kus kasvab tolmeldajaid vajav kultuurtaim (nt ristik). Välitöid teeb Eesti Maaülikool.

Aastatel 2009–2021 loendati seirealadel kokku 41 861 kimalast, neist 31% Kesk-Eestis ja 69% Lõuna-Eestis.

Kimalasenäitajate erinevused piirkonniti tulenevad piirkondlikest eripäradest. Lõuna-Eestis on mitmekesisem maastik, väiksemad põllumajandusettevõtted ja põllumassiivid, suurem püsirohumaade, mahepõllumajanduslike alade, ristikute ja liblikõieliste (v.a. kaunvili) osakaal, ≥2 m kõrguse taimkattega ala pindala loendusalade ümbruses, keskmine kimalaste külastatud taimeliikide arv ja õite tihedus loendusradadel – seetõttu pakub Lõuna-Eesti piirkond kimalastele rohkem sobivaid elupaiku ja toitu ning kimalasenäitajad olid seal kõrgemad kui Kesk-Eestis.

Kokku on loendatud 21 liiki kimalasi, kellest arvukaimad olid kivi-, maa-, põld-, aed-, tume-, soro- ja metsakimalane.

Selleks, et võrrelda kimalaste olukorda MAHE, KSM ja ÜPT aladel, leiti iga toetustüübiga alade kohta keskmine kimalaste arv ja kimalaseliikide arv. Läbi aastate olid mõlemad näitajad keskkonnatoetustega liitunud ja seega täiendavaid keskkonda soosivaid nõudeid täitvatel aladel (MAHE ja KSM) kõrgemad kui vaid ÜPT toetuse nõudeid järgivatel aladel.

ÜPT loendusradadel leidus ka vähem õisi kui MAHE ja KSM aladel ehk seal oli kimalastele vähem toitu.

Kimalased 2009-2021

Kimalaste parema olukorra põhjuseks MAHE ja KSM aladel võivad olla toetustele seatud nõuded.

MAHE aladel on keelatud kasutada sünteetilisi taimekaitsevahendeid ja enamust mineraalväetisi, mis tagab rohkem toitu ja puhtama elukeskkonna.

KSM sisaldab endas samuti mitmeid kimalastele kaudselt positiivselt mõjuvaid nõudeid: 2–5 m laiused mitmeaastase taimestikuga rohumaaribad suuremate põldude servades, viljavahelduse/külvikorra rakendamine, liblikõieliste kasvatamine ja keeld kasutada enamusel juhtudel glüfosaate (ühed enimkasutatavad umbrohutõrjevahendid). Lisaks peavad nii MAHE kui ka KSM tootjad osalema koolitustel.

Kõik loetletud nõuded võivad kaudselt kimalastele kasulikud olla, vähendades taimekaitsevahendite kasutust ning suurendades kimalaste toiduressurssi ja pesitsuspaikade olemasolu (sh läbi maastiku mitmekesisuse säilimise/suurenemise).

Läbi aastate leiti kõige madalamad kimalasenäitajad Kesk-Eesti ÜPT aladel ehk seal olid järelikult kimalastele kõige ebasoodsamad tingimused, sh kõige madalam õite tihedus. Kesk-Eestis on kimalastele aga soodsaimad olnud KSM alad – eriti põlluservades. Kesk-Eesti KSM rohumaaribad, kus kimalasi loendati, olid kõige laiemad, harvemini niidetud, kõrge õite tiheduse ja keskmise kimalaste külastatud taimeliikide arvuga.

Lõuna-Eestis olid kimalasenäitajad kõrgeimad MAHE aladel, kuigi väga kõrged olid ka KSM alade näitajad – mõlemad on 2021. aastaks palju langenud ja ÜPT alade näitajad veidi kasvanud.

Kuigi keskmine õite tihedus loendusraja kohta oli MAHE ettevõtetes enamasti kõrgem kui KSM ettevõtetes, siis kimalaste külastatud taimeliikide koguarv ning keskmine külastatud taimeliikide arv loendusraja kohta olid enamasti kõrgeimad KSM ettevõtetes. KSM aladel olid seirealused rohumaaribad ka kõige laiemad, samas kui MAHE aladel olid need kõige kitsamad. Lisaks olid Kesk-Eestis ÜPT seirealused rohumaaribad kõige sagedamini ja KSM ribad kõige harvemini niidetud, Lõuna-Eestis olid 2021. aasta info põhjal KSM rohumaaribad aga sagedamini niidetud kui MAHE ja ÜPT ribad.

Kesk-Eesti seirepiirkonna andmekogujad on välja toonud, et servasid on hakatud üha varem ja sagedamini niitma ning mõnes kohas on servad päris madalmuruseks niidetud. Harva niidetavad ja õiterikkad rohumaaribad on aga elustikule, sh kimalastele, palju kasulikumad kui pidevalt madalaks niidetud ribad.

Ülekaalukalt kõige rohkem kimalasi loendati seire käigus aasristikul ehk punasel ristikul (olenevalt aastast 13–22% isenditest), millele järgnesid harilik hiirehernes, valge ristik, ussikeel, keskmine ristik, põldjumikas, arujumikas, põldohakas, villtakjas, ahtalehine põdrakanep ja aas-seahernes.

Huvi korral: