Usaldusväärne partner!

Kimalaste mitmekesisuse ja arvukuse uuring

Kimalased on meemesilastest suuremad värvilised putukad, keda rahvasuus on sageli kutsutud kumalane, maamesilane või metsmesilane. Koos mee- ja erakmesilastega panustavad kimalased paljude looduslike ja kultuurtaimede tolmeldamisse.

Ligi kolmandik inimese tarbitavast toidust on otse või kaudselt seotud tolmeldajatega – need on tegelased, kes aitavad taimedel õietolmu emakasuudmele kanda, mille tulemusel arenevad seemned ja viljad, millest paljusid armastame meiegi süüa.

Kimalastel on mitmeid eeliseid, mis teevad neist teatud juhtudel paremad tolmeldajad kui meemesilased.

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames saavad põllumajandustootjad taotleda erinevaid toetusi, sh Eesti maaelu arengukava raames selliseid, mille eesmärk on hoida keskkonda. Nende eesmärkide saavutamist on vaja kuidagi hinnata.

Kimalased on tundlikud keskkonnas toimuvate muutuste suhtes, mis teeb neist head indikaatorid. Seetõttu kasutatakse kimalasi Eestis kahe keskkonnaga seotud toetuse hindamiseks: mahepõllumajandusliku tootmise toetus (MAHE) ja keskkonnasõbraliku majandamise toetus (KSM).

Selleks kogutakse kimalaste andmeid 66 seirealal Kesk-Eestis (Jõgeva-, Järva- ja Lääne-Virumaa) ja Lõuna-Eestis (Valga-, Võru- ja Põlvamaa). Lisaks MAHE ja KSM toetusega aladele on seires võrdluseks alad, millele ei ole MAHE ja KSM toetust taotletud, kuid taotletakse ühtset pindalatoetust (ÜPT) – neile esitatavad nõuded on keskkonna osas leebemad.

Kimalaseandmeid kogutakse igal aastal perioodil juuni lõpp kuni augusti keskpaik kolm korda. Selleks on igal alal välja valitud 500 m pikkune loendusrada, millest 1 m mõlemale poole keskjoont loendatakse kõik õisi külastavad kimalased. Enamus transektist asub haritavate põldude servades rohuribal ning väike osa ka põldudel, kus kasvab tolmeldajaid vajav kultuurtaim (nt ristik). Välitöid teeb Eesti Maaülikool.

Aastatel 2009-2020 loendati seirealadel kokku 38 674 kimalast, neist 30% Kesk-Eestis ja 70% Lõuna-Eestis.

Kimalasenäitajate erinevused piirkonniti tulenevad suuremast maastiku mitmekesisusest ja kompensatsioonialade olemasolust Lõuna-Eestis ning piirkondlikest eripäradest, mistõttu seal leidub kimalastele rohkem sobivaid elupaiku ja toitu (ka loendusradade õite tihedus oli seal kõrgem kui Kesk-Eestis).

Kokku on loendatud 21 liiki kimalasi, kellest arvukaimad olid kivi-, maa-, põld-, aed-, tume-, soro- ja metsakimalane.

Selleks, et võrrelda kimalaste olukorda MAHE, KSM ja ÜPT aladel, leiti iga toetustüübiga alade kohta keskmine kimalaste arv ja kimalaseliikide arv. Läbi aastate olid mõlemad näitajad keskkonnatoetustega liitunud ja seega täiendavaid keskkonda soosivaid nõudeid täitvatel aladel (MAHE ja KSM) kõrgemad kui vaid ÜPT toetuse nõudeid järgivatel aladel.

ÜPT loendusradadel leidus ka vähem õisi kui MAHE ja KSM aladel ehk seal oli kimalastele vähem toitu.

2020 MAK seire - kimalaste seire

Kimalaste parema olukorra põhjuseks MAHE ja KSM aladel võivad olla toetustele seatud nõuded.

MAHE aladel on keelatud kasutada sünteetilisi pestitsiide ja enamust mineraalväetisi, mis tagab rohkem toitu ja puhtama elukeskkonna.

KSM sisaldab endas samuti mitmeid kimalastele kaudselt positiivselt mõjuvaid nõudeid: 2-5 m laiused mitmeaastase taimestikuga rohumaaribad suuremate põldude servades, viljavahelduse/külvikorra rakendamine, liblikõieliste kasvatamine ja keeld kasutada enamusel juhtudel glüfosaate (ühed enimkasutatavad umbrohutõrjevahendid).

Lisaks peavad nii MAHE kui ka KSM tootjad osalema koolitustel.

Kõik loetletud nõuded võivad kaudselt kimalastele kasulikud olla, vähendades pestitsiidide kasutust ning suurendades kimalaste toiduressurssi ja pesitsuspaikade olemasolu (sh läbi maastiku mitmekesisuse säilimise/suurenemise).

Tulemustest ilmneb, et kohati võivad KSM aladel olla kimalastele MAHE aladega võrreldaval tasemel soodsad tingimused – eriti põlluservades.

Kuigi keskmine õite tihedus loendusraja kohta oli MAHE ettevõtetes enamasti kõrgem kui KSM ettevõtetes, siis kimalaste külastatud taimeliikide koguarv ning keskmine külastatud taimeliikide arv loendusraja kohta olid enamasti kõrgeimad KSM ettevõtetes. KSM aladel olid seirealused rohumaaribad ka kõige laiemad, samas kui MAHE aladel olid need kõige kitsamad. Lisaks olid ÜPT seirealused rohumaaribad kõige sagedamini ja KSM ribad kõige harvemini niidetud.

Kesk-Eesti seirepiirkonna andmekogujad on välja toonud, et servasid on hakatud üha varem ja sagedamini niitma ning mõnes kohas on servad päris madalmuruseks niidetud. Harva niidetavad ja õiterikkad rohumaaribad on aga elustikule, sh kimalastele, palju kasulikumad kui pidevalt madalaks niidetud ribad.

Ülekaalukalt kõige rohkem kimalasi loendati seire käigus aasristikul ehk punasel ristikul (olenevalt aastast 13-22% isenditest), millele järgnesid harilik hiirehernes, valge ristik, ussikeel, keskmine ristik, arujumikas, põldohakas, põldjumikas, aas-seahernes ja villtakjas.

Huvi korral:

Kõik elurikkuse valdkonna uuringud leiate SIIT 

Viimati uuendatud 22.06.2021

info@pmk.agri.ee
+372 672 9137
PMK Teaduse 4, 75501, Saku, Harjumaa (registrikood: 70000042)