ETV OSOON: Kimalased
Esmaspäeval, 27. septembril räägiti ETV Osooni saates kimalastest ja Põllumajandusuuringute Keskuse korraldatavast põllumajanduskeskkonna seirest.
Meie töödest rääkis PMK põllumajanduskeskkonna seire ja uuringute büroo peaspetsialist Eneli Viik ja kimalaseseire praktilist poolt põllul tutvustas Reet Karise, Eesti Maaülikooli tolmeldajate uurija.
ETV Osooni saadet saab järgi vaadata 
SIIT ja kuulata Vikerraadi Ökoskoobi saatest SIIT.
Miks te kimalasi seirata?
Vastab Eneli: Sellepärast, et kui Eesti liitus 2004. aastal Euroopa Liiduga siis tekkis ka Eesti põllumajandustootjatel võimalus erinevaid põllumajandustoetusi taotleda. Ja osad neist olid sellised, kus peab täitma selliseid nõuded, mis keskkonnale kasu tooks. Ja samas oli vaja siis hinnata, kas need toetused siis toovad midagi kasu või ei too. Ja alates algusest peale ongi Põllumajandusuuringute Keskus hinnanud neid toetusi ja erinevaid aspekte: veevaldkonda, mullavaldkonda, maastiku ja ka elurikkust elurikkusele. Elurikkusel üks indikaator ongi kimalased.
Kelle pärast peaks rohkem muretsema, liikide osas?
Vastab Eneli: Eelkõige ristikukimalase. Eelmisel hinnati kimalase liiki, et kui ohustatud nad on või ei ole. Ja 21 kimalase liiki hinnati ja nendest 16 hinnati olevat soodsas seisus ja ülejäänud viis on siis … . Üks on välja surnud, teda on üldse hästi vähe kohatud ka, et kas teda üldse on meil olnud. Aga üks ongi siis ristikukimalane, kes on väljasuremisohus. Ja seda me kahjuks täna seirealal ka ei näinud.
Eneli selgitab: Ligi 90 protsenti õistaimedest on loomtolmlevad. Ja meil neist ühed olulisemad tolmeldajad on putukad, kellest kõige olulisemad mesilaselaadsed, kelle hulgas on olulised kimalased. Ehk siis see, et meil oleks looduslike taimede liigirikkus ka maastikus, selleks on vaja tolmeldajaid. Ja samuti siis ongi näiteks põlluservas, et seal oleks palju ilusaid värvilisi õisi, mis kõik ka teisi kasulikke putukaid soodustavad, näiteks kahjurputukate looduslikke vaenlasi jne, Siis on ju vaja tegelasi, kes neid taimi tolmeldavad. Et neid ikka jätkuks meie maastikus.
Info
- 66 seireala asuvad kahes piirkonnas: Kesk-Eestis, peamiselt Järva-, Lääne-Viru- ja Jõgevamaal ning Lõuna-Eestis peamiselt Põlva-Võru ja Valgamaal. Kimalasandmeid kogutakse igal aastal juunis lõpust augusti keskpaigani kolm korda. Selleks on igal alal välja valitud 500 meetri pikkune loendusrada, millest üks meeter mõlemale poole keskjoont loendatakse kõik õisi külastavad kimalased.
- Aastatel 2009 kuni 2020 loendati võrdlevatel seirealadel kokku 38 674 kimalast, neist 30 protsenti Kesk-Eestis ja 70 protsenti Lõuna-Eestis. Erinevused näitavad, et Lõuna-Eestis on maastikud mitmekesisemad, on rohkem mahealasid ja seal leidub kimalastele paremaid elupaiku ning toitu, samas kui Kesk-Eesti suurtel põllumaadel on servasid hakatud üha varem ja sagedamini niitma ning mõnes kohas on servad päris madalmuruseks niidetud.
