MULLAPROOVIDE VÕTMISE JUHEND VILJAKUSE HINDAMISEKS

 

Vajalikud vahendid

  • Käsimullapuur või labidas ja kühvel
  • Proovitopsid ja etiketid
  • Vajadusel katastri- või põllumassiivi kaardid
  • Proovitopside kastid
  • Mullaproovi tellimislehed
  • Kirjutusvahendid
  • Ilmastikule sobiv riietus

 

Mullaproovide võtmine

Võetavate mullaproovide arv sõltub haritava maa suurusest, kasvatatavatest kultuuridest, mullastikust ja mulla lõimisest. Põld (põllud), kust soovitakse proove võtta, tuleb enne mullastiku ja kultuuride (külvikorra) järgi plaanil (kaardil) või skeemil jaotada proovilappideks, mille suurus sõltub mullastiku kirjususest ja külvikorra väljade suurusest. Tavaliselt võetakse 1 proov 3 – 5 hektari kohta. Väga homogeense mullastiku korral võib proovilapi suuruseks olla kuni 10 ha (näiteks tasandikel paiknevad kuivendatud gleimullad).

 

Keskmine mullaproov võetakse tavaliselt 13 – 18 cm sügavuselt, rohumaadelt veidi sügavamalt. Masinaga proove kogudes tuleb iga põllu juures kindlaks teha (näit käsipuuriga) huumushorisondi tüsedus ja vastavalt sellele seadistada ka mullapuuri võtmise sügavus, et keskmisse proovi ei satuks alumiste mullahorisontide materjali. Seega tuleb õhema huumushorisondi puhul proovi võtmissügavust vähendada.

 

Keskmine mullaproov koosneb tavaliselt 15 – 30 üksikproovist (spetsiaalse mullapuuriga võtmise korral), mis on võetud ühelt kultuurilt, võimalikult ühesuguse lõimise (liiv, saviliiv, liivsavi, savi, turvas) ja niiskusastmega mullalt.

 

Üksikproovide arv sõltub lõimisest, mullaniiskusest, maakasutusest jne, kuid tuleb jälgida, et proovitops oleks täidetud minimaalselt 80% ulatuses (ca 500 g mulda). Turvasmuldade puhul peab proovitops olema täielikult turbaga täidetud. Proovilapil tuleb seejuures liikuda Z, C, V, U kujuliselt või lihtsalt sikk-sakiliselt. Mida kirjum ja ebaühtlasem on muld, seda rohkem tuleks proovilappe kavandada ja keskmisi mullaproove võtta.

 

Üksikproovi võtmisel jälgitakse, et puur ei satuks kivile jms kohtadele, mis võiksid puuri kahjustada ning et proovi ei satuks kõrvalist substraati (heinatuustid, sõnnikutükid, väikesed kivid, mineraal- või lubiväetist jne). Käsimullapuuriga võtmise korral surutakse puur püstiasendis jaluseni mulda, keeratakse ca 90 kraadi ja tõmmatakse seejärel mullast välja. Puuri süvendis olev muld lükatakse süvendist välja ja kogutakse kühvliga ämbrisse või puhtasse karpi (enne eraldatakse puuri otsas olev alumise horisondi teist värvi muld). 15 – 30 torkega ongi keskmine proov – 0,5 kg käes.

 

Labidaga proovi võtmisel kaevatakse künnikihi sügavune (20 – 25 cm) süvend nii, et üks süvendi serv on sirge. Üksikprooviks eraldatakse sirgest servast labidaga ülevalt alla ühepaksune siil mulda, vähemalt 2/3 huumushorisondi ulatuses. Süvendi sirgest servast võib ka lusika või kühvlikesega kaapida põhjast servani nii, et kogu seina ulatuses saadakse võrdsed osad mulda.

 

Üksikproovid peavad olema võimalikult ühesuurused. Need kogutakse (labida ja kühvliga võtmise korral puhtasse plastmassämbrisse, segatakse hoolikalt ja võetakse 0,4 – 0,5 kg raskune proov) käsipuuriga ja masinaga võttes spetsiaalsesse topsikusse (väga hästi sobivad nö Keiju topsikud), võetakse topsik hoidjast välja, eemaldatakse taimejäänused, heinatutsud jm võõrkehad ning asetatakse kogumiskasti.

 

Kui ilmastik lubab, võib proove võtta aastaringselt, kuid muld ei tohi olla määrduvalt märg. Proove võib võtta kevadel enne väetiste külvi, kuid sobivaim aeg on sügisel kohe peale saagi koristamist.

 

Proove ei tohi võtta:

  • värskelt lubjatud või väetatud põllult, minimaalne vaheaeg 1 – 1,5 kuud;
  • sõnnikuga väetatud põllult, vaheaeg kuni 3 kuud (sügisel väetatud põllult soovitame proovi võtta järgmisel sügisel);
  • tugeva vihma ajal, vaheaeg 3 – 4 tundi, kuid muld ei tohi olla liiga märg ega kleepuv;
  • sõnniku-, komposti-, lubja-, väetise-, kartuli-, põhu-, heinakuhja vms asemelt;
  • üksikproove ei ole mõtet võtta üldpinnast oluliselt erinevatest kohtadest, nagu mikrolohkudest, kokku- ja lahkukünnivagudelt ning kohtadest, kus huumushorisondile järgnevad horisondid on pinnale küntud, samuti sellistest kohtadest, kus on tegemist võtmisalal (maaüksusel) suhteliselt väga väikese osa teist liiki mullaga, mis erineb oluliselt põhimulla liigist või liikidest (näiteks tugevama kallakuga põld, kus enamus võtmisala (ruudu) piires asuvast mullast on mineraalmuld, aga väga väikese osa pinnast moodustab turvasmuld);
  • dreenide kohalt, kraaviservadelt, teeäärtest, veekogude vahetust lähedusest ja kohtadest, mis erinevad oluliselt üldisest foonist.

 

Kui niisket proovi ei saa kohe laboratooriumisse saata, pannakse topsid seisma õhurikkasse ja võimalikult kuiva kohta. Proovidele lisatakse saate- või tellimislehed (saadaval PMK kodulehel), millele kirjutatakse proovinumbrid, tellija nimi, aadress, telefoninumber, analüüsi- ja nõustamise soovid.

 

Mullaproovide võtmisest

2002. a alustati riigi toetusel mullaviljakuse programmi raames laiaulatuslikku mullaproovide kogumist ja neist mulla agrokeemiliste omaduste määramist selleks, et omada ülevaadet põllumuldade toiteelementidega varustatusest ning lupjamisvajadusest. Põllumajandusliku keskkonnatoetuse keskkonnasõbraliku majandamise ja mahepõllumajanduse kohustusega liitunud tootjatel on alates 2015. aastat mullaproovide võtmise nõue põllumaalt.

 

Põllumajandusuuringute Keskuse (PMK) mullaseire ja uuringute bürool on kohustus omada ülevaadet eesti põllumuldade omadustest ja selleks on loodud ja täiendatakse pidevalt uute andmetega vastavat andmekogu. Andmete usaldatavuse põhiküsimuseks on usaldusväärne ja juhendile vastav proovide kogumine. Andmebaasi saame lisada vaid koolituse läbinud proovivõtjate nõuetekohaselt kogutud mullaproove, mille laboratoorse analüüsi tulemustest koostatakse ja saadetakse tootjatele ka andmebaasi väljavõttena väetistarbekaart.

 

 

Põllumajandusliku keskkonna (KSM) ja mahepõllumajanduse toetuse (MAHE) mullaproovid

Proovide võtmist võib tellida PMK koolituse läbinud proovivõtjalt (nimekiri) või PMK proovivõtjalt. Mõlemal juhul kantakse proovide tulemused andmebaasi ja tootja saab oma põldude kohta ka väetistarbekaardi fosfori ja kaaliumi osas ning mulla happesuse (pH) kaardi ja vajadusel lubjatarbekaardi. Samuti väetamise soovitused enamlevinud põllukultuuridele vastavalt Väetamise ABC-le. Toiteelementide normid (kg/ha) on esitatud exceli tabelites, kus iga kultuuri jaoks on eraldi tööleht ning veergudes erinevad saagitasemed. Tabelis on esitatud igale proovile põllumassiivi number ja mullalõimis, millest lähtuvalt on soovitused arvutatud. Ühel töölehel oleme arvutanud toiteelementide kaalutud keskmised sisaldused põllumassiivide kaupa.

 

Proovi võtmise hinna lepivad tootja ja PMK koolituse läbinud proovivõtja (nimekiri) kokku omavahel.

 

PMK töötajate poolt teenustööna osutatav mullaproovide kogumine maksab 8 EUR/proov (info: kristi.tomson@pmk.agri.ee, telefon 518 4413).

 

Kui tootjal on toetusõiguslikku pinda alla 10 ha võib KSM/MAHE toetuse saaja ka ise proove võtta.

 

Kui toetusõiguslik pind on suurem kui 10 ha, peab proovivõtmise tellima PMK-lt või PMK koolituse läbinud proovivõtjalt (nimekiri).

 

KSM/MAHE mullaproovid tuleb võtta igalt põllumaalt (PRIAs märge P) arvestusega, et üks proov võetakse kuni 5 ha kohta. Igast proovist peab määrama pH, K ja P ja lisaks peab iga 20 ha kohta määrama ühest proovist ka orgaanilise süsiniku või orgaanilise aine või huumusesisalduse.

 

Proovid tuleb koguda iga 5 aasta tagant. Kui võtsite proovi 2013. aastal, siis tuleb uued proovid koguda 2018 aastal, 2023 jne.

 

Koos proovidega tuleb laborisse saata mullaproovide tellimisleht.